Olles olnud täna kommunikatsiooniteooria loengus jäi mu kõrvu kõlama palju lauseid, mis kahjuks mind päris sügavalt puudutasid. Olen alati mõelnud sügavalt sellele teada-tuntud tarkusele, et rääkimine on hõbe, vaikimine aga kuld. Samas kindlat valemit kommunikatsioonis leida ilmselt võimalik ei olegi. Lihtne on mõelda, et alati on kõigile olukordadele üks ja imelihtne lahendus - vaikida või kommunikatsioon oma elust lihtsalt mõneks hetkeks blokeerida. See on kõige kergem ja mugavam tee välja suhtlusest - ollakse lihtsalt tasa. See on õpitud käitumine, mille abil saab küll näiliselt konflikte esialgu vältida, aga pikemas perspektiivis see kahjuks lihtsalt ei toimi. Inimeste ( ja tegelikult mitte ainult inimeste) vaheline suhtlus on paratamatus ning selle meeldivus või ebameeldivus sõltub suuresti inimes(t)e enda(i) sotsiaalsetest oskustest. Mõni lihtsalt ongi seltskonna hing ning jaksab, suudab ja tahab olla kommunikatsioonikeerises terve oma elu - mõni aga ei soovi seda üldse. Naljakas on hakata ennast sinna kuskile paigutama - ilmselt olen ma mingi täiesti vahepealne variant, kes eelistab küll tihti rahu ,loodust ja ilu aeg-ajalt inimestele, ent heast seltskonnast pole ma kunagi suutnud lahti öelda. Samas leian, et end pole alati vaja sõnadega väljendada - mina olen enda jaoks leidnud muid väljendusviise ning loodan, et kõik inimesed leiavad midagi , kuhu endast aeg-ajalt jälle mõni osake anda.
Kui nüüd aga teema juurde tagasi minna, siis ilmselgelt suhestume me kõige suhtes, mis meid ümbritseb - ei ole olemas suhtlust inimeste vahel ilma selleta, et tekiks mingi suhe. Sageli tekib arvamus, tekib mingi konkreetne arusaam kellegi kohta. Ja vaikimine ( mis ilmselgelt on kujunenud minu tänase postituse lemmiksõnaks) võib küll teatud olukordades öelda enam kui tuhat sõna, ent ometi ei ole see pääsetee millestki - see ei peata ühegi suhte tekkimist, pigem mõjutab seda. Ütlemata jätmine ei saa kuidagi peatada kommunikatsiooni - see ei toimi alati ainult sõnade või ainult ühe konkreetse isiku eneseväljenduse alusel.
Taaskord pöördudes tagasi loengu juurde - inimeste soov teha end teiste jaoks mõistetavaks on nii kaheldav! Olen täheldanud, et ka mina olen olnud aeg-ajalt parajalt isekas ning seletanud asju hooletult, sõnastanud oma mõtteid komplitseeritult või isegi kuulanud kellegi teise juttu ning teinud üllatunud näo pähe ning küsinud,et " Kuidas palun ?? " - teades ise ideaalselt, millest jutt käib. Usun, et oleme kõik inimesed ning mida keerulisemad on olnud inimsuhted meie elus, seda enam oleme pidanud kogema kommunikatsioonist tingitud raskusi või oleme tajunud selle mõjukust. Lihtne on mõelda tagantjärgi, kuidas oleks olnud õige öelda, teha või mõelda. Sellise enesekontrolli poole püüdlemine ei ole kindlasti kerge, aga teades kui suurt osa mängib suhtlus liigikaaslastega meie elus, on see lihtsalt hädavajalik. Kõik inimesed on läbinud puberteedi, karjunud vanematega, olnud tülis oma kaaslasega või tundnud end teiste inimeste poolt ohustatu või alandatuna. Kõik see on minu arvates lihtsalt kommunikatsiooni error, mis sageli tekib ehk lihtsalt üksteisest valesti arusaamisel. Vähemalt minu kogemused on sageli olnud sellised - kui jõutakse rahuliku hetkeni ning hakatakse üksteisega lõpuks mõistlikult, arusaadavalt ja austavalt rääkima, nähakse asju hoopis uues valguses. Üllatavalt sageli on asjad aetud lihtsalt sihilikult liiga keeruliseks või unustatakse inimlikkus ära." Keep it simple, noh." Kui mitu korda ma olen endale üritanud seda rääkida, ma isegi ei mäleta. Imelihtne on teha sääsest elevant - puhud asja lihtsalt õhku täis, olgugi ,et sisu asjal rohkem pole - tühipaljas õhk ainult.. aga suurem on ju küll!
Üks teema on veel, millele olen ennegi suhteliselt palju mõtlema pidanud - kommunikatsioon interneti vahendusel - ma saan aru küll, et see on tänapäevane ja kaasaegne ja innovaatiline ja popp ja äge ,aga ma ei usu, et ma olen ainuke, kes leiab, et see on kohati keerulisem, kui peaks. Ma mõtlen selle all seda, et suheldes inimesega näost-näkku on sul võimalik siiski tajuda enam ka tema emotsioone.. Samas, praegu leidsin ühe eelise selles, mille peale ma varem mõelnud polegi - Inimesel on tunduvalt rohkem aega kaaluda läbi kõik oma laused, mõtted ja tagamõtted, enne kui asi välja öeldakse. Igatahes on minul omad hirmud kogu selle muutumise ja muutuste keerisega, mis ümbritseb meid kogu aeg.. Et ehk liigumegi selle poole, kus enam nagu näost-näkku ehtsat mõnusat suhtlust ei toimugi. See on küll kohutavalt äraleierdatud teema, aga ma ei kujutaks küll ette enda lapsepõlve istudes arvutis..Leian, et külapoistega kaakidena ringijooksmine oli palju tervislikum ja mõnusam! Ja seda meeletut naeru ja positiivsust üksinda internetist taga ajada on nagu...kurb veidi, arvan ma. Aga see üleminekuperioodi teema - ma usun, et üleminekuperiood on üks püsivamaid nähtusi meie ühiskonnas , sest millal siis ei toimuks muutusi? Oleme pidevas muutuses.
Nagu ütles John F. Kennedy : " Change is the law of life"
(tuli küll väheke enesele keskendunud postitus, ent analüüsimise puhul on alati mugav alustada kellestki, keda tunned päris hästi. )
Kui nüüd aga teema juurde tagasi minna, siis ilmselgelt suhestume me kõige suhtes, mis meid ümbritseb - ei ole olemas suhtlust inimeste vahel ilma selleta, et tekiks mingi suhe. Sageli tekib arvamus, tekib mingi konkreetne arusaam kellegi kohta. Ja vaikimine ( mis ilmselgelt on kujunenud minu tänase postituse lemmiksõnaks) võib küll teatud olukordades öelda enam kui tuhat sõna, ent ometi ei ole see pääsetee millestki - see ei peata ühegi suhte tekkimist, pigem mõjutab seda. Ütlemata jätmine ei saa kuidagi peatada kommunikatsiooni - see ei toimi alati ainult sõnade või ainult ühe konkreetse isiku eneseväljenduse alusel.
Taaskord pöördudes tagasi loengu juurde - inimeste soov teha end teiste jaoks mõistetavaks on nii kaheldav! Olen täheldanud, et ka mina olen olnud aeg-ajalt parajalt isekas ning seletanud asju hooletult, sõnastanud oma mõtteid komplitseeritult või isegi kuulanud kellegi teise juttu ning teinud üllatunud näo pähe ning küsinud,et " Kuidas palun ?? " - teades ise ideaalselt, millest jutt käib. Usun, et oleme kõik inimesed ning mida keerulisemad on olnud inimsuhted meie elus, seda enam oleme pidanud kogema kommunikatsioonist tingitud raskusi või oleme tajunud selle mõjukust. Lihtne on mõelda tagantjärgi, kuidas oleks olnud õige öelda, teha või mõelda. Sellise enesekontrolli poole püüdlemine ei ole kindlasti kerge, aga teades kui suurt osa mängib suhtlus liigikaaslastega meie elus, on see lihtsalt hädavajalik. Kõik inimesed on läbinud puberteedi, karjunud vanematega, olnud tülis oma kaaslasega või tundnud end teiste inimeste poolt ohustatu või alandatuna. Kõik see on minu arvates lihtsalt kommunikatsiooni error, mis sageli tekib ehk lihtsalt üksteisest valesti arusaamisel. Vähemalt minu kogemused on sageli olnud sellised - kui jõutakse rahuliku hetkeni ning hakatakse üksteisega lõpuks mõistlikult, arusaadavalt ja austavalt rääkima, nähakse asju hoopis uues valguses. Üllatavalt sageli on asjad aetud lihtsalt sihilikult liiga keeruliseks või unustatakse inimlikkus ära." Keep it simple, noh." Kui mitu korda ma olen endale üritanud seda rääkida, ma isegi ei mäleta. Imelihtne on teha sääsest elevant - puhud asja lihtsalt õhku täis, olgugi ,et sisu asjal rohkem pole - tühipaljas õhk ainult.. aga suurem on ju küll!
Üks teema on veel, millele olen ennegi suhteliselt palju mõtlema pidanud - kommunikatsioon interneti vahendusel - ma saan aru küll, et see on tänapäevane ja kaasaegne ja innovaatiline ja popp ja äge ,aga ma ei usu, et ma olen ainuke, kes leiab, et see on kohati keerulisem, kui peaks. Ma mõtlen selle all seda, et suheldes inimesega näost-näkku on sul võimalik siiski tajuda enam ka tema emotsioone.. Samas, praegu leidsin ühe eelise selles, mille peale ma varem mõelnud polegi - Inimesel on tunduvalt rohkem aega kaaluda läbi kõik oma laused, mõtted ja tagamõtted, enne kui asi välja öeldakse. Igatahes on minul omad hirmud kogu selle muutumise ja muutuste keerisega, mis ümbritseb meid kogu aeg.. Et ehk liigumegi selle poole, kus enam nagu näost-näkku ehtsat mõnusat suhtlust ei toimugi. See on küll kohutavalt äraleierdatud teema, aga ma ei kujutaks küll ette enda lapsepõlve istudes arvutis..Leian, et külapoistega kaakidena ringijooksmine oli palju tervislikum ja mõnusam! Ja seda meeletut naeru ja positiivsust üksinda internetist taga ajada on nagu...kurb veidi, arvan ma. Aga see üleminekuperioodi teema - ma usun, et üleminekuperiood on üks püsivamaid nähtusi meie ühiskonnas , sest millal siis ei toimuks muutusi? Oleme pidevas muutuses.
Nagu ütles John F. Kennedy : " Change is the law of life"
(tuli küll väheke enesele keskendunud postitus, ent analüüsimise puhul on alati mugav alustada kellestki, keda tunned päris hästi. )
Vot, kui põnev. Aga miks meil üldse on kommunikatsiooni vaja? Äkki kogu see suhtlemine ja informatsioonivoog tänapäeva maailmas on natukene ülehinnatud? Kas sellises infkaoses ei kipu inimene mõnikord mitte iseennast ära kaotama?
ReplyDeleteJa kas suhtlemist saab üldse koolis õpetada?
Mulle meeldib väga sinu arusaam muutusest. Nii see vist tõesti on, et miski siin elus ei seisa paigal.
"Consistency is contrary to nature, contrary to life. The only completely consistent people are dead." (A. Huxley)
Head mõtted, Kersti!
Milleks vaja? Tänapäeva ühiskond suhteliselt..nõuab..seda, kui saad aru ,mis mõtlen. Ja ülehinnatud...kelle jaoks üle- ja kelle jaoks alahinnatud. Ma arvaks. Minu jaoks on ülehinnatud, mina kipun ennast ära kaotama. Seega ma ei oska kahjuks teist vaatenurka avada. Suhtlemist saab koolis kindlasti mingil määral õppida - seda aga ainult juhul, kui inimene kuulab nõuandeid, oskab ära tunda enda puudusi ning seejärel analüüsida enda käitumist ning muuta seda juhul kui see on vajalik.
ReplyDeleteHea tsitaat, aitäh :)